23Dec
Korduskasutusest
Ma mõtlesin, et ma pühade ajal maailmalõpujuttu ei räägi, aga ma sattusin juhuslikult eelmise nädala Pealtnägijat nägema ja siin ma nüüd siis olen. Üritan epistlit mitte pidada ja pakun hoopis ideid ettevõtluseks.
Alates 2025. aastast muutub tekstiilijäätmete sorteerimine kohustuslikuks. Okei, mis siis? Võtan oma vanad asjad, panen riidekonteinerisse, patsutan endale tunnustavalt õlale ja mõtlen, et olen hea inimene nagu tänagi. Kahjuks sellest jääb väheks, kui süsteem ise ei toimi. Kes Pealtnägijat ei vaadanud, soovitan, sest see, mis meile tundub hea ja õige, ei pruugi lõpptulemusena kellelegi head teha.
Hetkel on tekstiilijäätmetega võimalik teha järgnevat:
Hetkel on tekstiilijäätmetega võimalik teha järgnevat:
– korduskasutada,
– ümber töödelda,
– põletada ja prügilatesse ladustada.
Korduskasutus tundub hetkel kõige tuttavam ja mõistlikum. Ja eks ta nii olekski kui need rõivad ei lõpetaks kuskil arengumaade või miks ka mitte meie enda prügilates, tänavatel, metsades või meres. Põletamine ja prügilatesse ladustamine peaks olema aga viimane valik, sest meie ressursid ei ole lõputud ning me peame otsima võimalusi ressursside taaskasutamiseks.
Siin ongi äriidee – kuidas töödelda ümber tekstiilijäätmeid? Tekstiili on võimalik ümber töödelda mehaaniliselt (tekstiilmaterjal purustatakse) või keemiliselt (ei oska kirjeldada, keemia oli kooliajal kolm) ning ümbertöödeldud kiude saab omakorda kasutada uute tekstiilmaterjalide valmistamiseks või kasutada näiteks ehitusmaterjalides, soojustuses või näiteks pakendite tegemiseks nagu seda teeb Low imPACK. Euroopas on erinevaid innovaatilisi ettevõtteid, mis tekstiilijäätmeid ümber töötlevad, aga Eestis oleme me selle poole pealt alles ajas, kui telkust sarja „Ka rikkad nutavad“ näidati. Olks, ilmselt meil vaikselt midagi toimetatakse, aga tõenäoliselt pole see piisav, et tegeleda sellises mahus tekstiilijäätmetega, millega 2025. aastal oleme sunnitud (õigesti!) tegelema.
Niiet kui sul juhtub olema rohkem raha või neid internetimünte, siis mõtle – kahe aasta pärast peavad kõik ettevõtted, kohalik omavalitsus ja Eesti riik üleüldiselt tegelema tekstiilijäätmete probleemiga. Me ei saa lõputult oma prügi arengumaadesse saata, samuti ei ole mõistlik asjade „tuhaks väärindamine“. Tekstiilitööstuse tulevik on ümbertöötlemine ja kui sa suudad selle äri püsti panna, siis ei maksa sina kellelegi, et neid tekstiilijäätmeid saada vaid sulle makstakse, et sa need vastu võtaksid (ja nendega oma magicut teeksid).
Mina Kiokos annan esialgu oma panuse, et iga õlapatsutus läheks asja ette:
1) teen rõivaid, mis on kangajääkidest,
2) vajadusel pakun parandust või ümbertegemist,
3) asju saab mulle tagastada ilma hirmuta, et ma need Ghanasse saadan,
4) soodustan ja julgustan Kioko toodetele järelturgu,
5) mõtlen ise välja viise, kuidas rõivasteks mittesobivaid kangajääke ära kasutada,
6) ootan igatsusega neid tulevasi ükssarvikuid, kes siin Eestis tekstiilijäätmeid ümber hakkaks töötlema.
Pildil kleit Eleanor tüdruku seljas, kellel juhtub sama nimi olema. Üks esimesi prototüüpe (kleit, mitte laps).
