Mul on lugude jutustamisel selline loll komme, et ma alustan Jeesuse sünnist või muust sündmusest, mis juhtus mega ammu ja mis ilmtingimata pole minu loos üldsegi oluline. Üritan siis mitte väga kaugele ajas tagasi minna, aga pean siiski mõningaid asju selgitama, et te mõistaksite, kes ma olen ja mida ma teen.

Sain oma esimese lapse 2018. aasta suvel. Tubli tüdruku ja perfektsionistina tahtsin loomulikult kõike täiuslikult teha. Mina olengi reaalselt see inimene, kes olukorras, kus näiteks trennikava kohaselt peab nädalas neli korda trenni tegema, aga selgub, et ühte trenni ei saa mingil põhjusel teha, jätab kogu nädala trennid katki ja läheb diivanile lösutama, et kilo magusat süüa, sest kõik või mitte midagi. Kes lapsevanem on, teab, et sellise kreedoga vanemluses kaugele ei jõua. Jah, ega ei jõua tõesti – olin üks hetk olukorras, kus mõtlesin, kuidas ennast unsubscribeda. Õnneks jõudsin lõpuks õige abini ja sain asja korda. Hea enesetundega kaasnes aga rets energia ja tahe uusi asju teha.

Samal ajal lõpetas minu kurvastuseks tegevuse minu lemmik rõivabränd Dadamora. Kuna Dadamora riided olid pigem kõhnematele lastele nagu minu pärdikud, väga kvaliteetsest kangast ja mulle meelepäraselt minimalistlikud, siis ostsin laste riidekappi rõivaid ette, et oleks võtta, kui numbrisse kasvavad. Selle peale tegi Dadamora omanik Mariliis nalja, et kas ma juba kogu ettevõtet ei taha ära osta. Ma naersin, kohe ekstra, sest ma olen ju see inimene, kelle kohta klassiõe tädi küsis ükskord „Kas Anni on see tüdruk, kes imelikult (või oli koledalt, äkki pehmendas) riides käib?“ Jep, mina. Mul tõesti ei ole maitset.

Järgmine päev ärkasin aga pea mõtteid täis ja meenutasin, kuidas mulle meeldis lapsena poodi mängida ja restoranis töötades oli kassa tegemine minu meditatsioon. Siis mõtlesin, et no mis, rõivaäri on ju idekas koht, kus oma varjatud andeid kasutada. Dadamora ostmiseni asi ei jõudnud, küll aga leidsin õmbleja (ja disaineri, sest mul pole maitset, mäletate), ostsin ära kõik saadaolevad Dadamora (ülihea kvaliteediga ja Eestis toodetud) kangajäägid ja mõtlesin, et mis see siis ära pole, hakkangi e-poemüüjaks.

Siis aga süübisin rõivatööstuse telgitagustesse ja sain aru, et see on ju rets ökokatastroof. Nagu seda süütunnet lapsevanema elus veel vähe oleks – mähkmed merepõhjas; niisked salvrätikud vaala kõhus; beebiriided, mis on tõenäoliselt kiirmoeketist ning millest mõnda jõuab ainult kord kanda; näoga sõidusuunas turvatool; ebapiisavalt ergonoomiline kõhukott; võrevoodi; laulvad mänguasjad; rinnapiimaasendaja; beebipüreed; keisrilõige ja mis kõik veel on mõnede inimeste arvates vale või ebapiisav.

Nii mõtlesingi, kuidas teha kehvast asjast vähem kehva asja – orgaaniline puuvill on keskkonna mõttes kehv valik, aga see on oluliselt parem valik, kui seda on tavaline puuvill või sünteetika. Teisalt, mina saan oma kangad kellegi (üle)jääkidest, mida enam vaja pole, seega kasutan olemasolevaid ressursse ja minu pärast ekstra midagi juurde ei toodeta. Just üleeile sain kätte autotäie Breden Kids kangajääke – nemad lõpetasid ju samuti lasteriiete tegemise ning jätkavat mütsidega. Zack Marquésist olen ostnud väljalõigete jääke jne. Üritan lineaarsest majandusmudelist – ostan, kasutan, viskan ära – väänata ringse majandusmudeli, et olemasolevat toodet saaks veel kord või kordi väärindada (parandamine, ümbertegemine, taaskasutamine, korduskasutamine).

Ja nii ma enda arvates jõudsingi geniaalse ideeni – lapsevanematel on üks süütundevaba valik rohkem, mis on hea lapsele ning ka keskkonnale, sest kahju on väiksem, kui tavapärase rõivatootmise puhul. Eks ma jõuan neid asju siin jooksvalt rohkem lahti kirjutada, sest olen ka ise teekonnal, kus õpin, saan targemaks ja teen paremaid valikuid ning üritan ka teisteni jõuda, sest tegelt ka – ma tahan, et mu lastele ei jääks üksnes prügimäed.

Ja mis puudutab minu kassapidaja unistus, siis mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda? – Mu lapsed ja sugulaste-sõprade lapsed saavad lapsepõlve lõpuni kõikideks tähtpäevadeks endale kvaliteetseid ja ilusaid lasterõivaid.

Avame veebipoe märtsis (edit: mais).

Pildil Frank, seljas samanimeline pluus ja jalas Kioko dressipüksid (veel nimetud, vist).