Nagu ma juba ühel korral mainisin, siis mul on kehv maitse. Nii halb, et mu kahe-aastane peab mulle moenõu andma. Käisin reedel uue aasta galal (mul on palgatöö ka!) ja proovisin enne seda erinevaid kleite selga. Kuna mu kahene on hull kleidifänn, siis nalja pärast kerjasin komplimenti ja küsisin Ellilt, kuidas talle mu meresinine kleit meeldib. Ta vastas, et ei meeldi. „What, miks?“, küsisin ja ma ei tee nalja, ta vastas „liiga lihtne“. Samal ajal kirjutas mulle sõbranna, kellelt aksessuaaride osas moenõu küsisin, et ma seda kleiti ei paneks, sest see teeb mind nii kahvatuks. Okei, makes sense. Ja ma ei teagi, mida Elli arvab, et „lihtne“ tähendab või kas ta sai üldse aru, mida ta mulle ütles, aga igal juhul oli selge, et see kleit ei olnud hea valik. Läksin kindla peale välja ja panin lõpuks selga Zack Marquezi tšillikleidi, mille olin järelturult ülihea hinnaga skoorinud. Vaatamata sellele, et ka see kleit mu kodusele moekriitikule ei meeldinud, sest „seal on tšillid“, siis peol sain kleidi kohta ikkagi paar komplimenti, niiet Eleanor, äkki Sa oled ikkagi emasse.